Kuidas ahi seest välja näeb – järg.

Statistikat uurides paistab, et ahju siseelu on huvitav teema. Tegin ühes foorumis ka sellise teema. Jagan ka siin  
http://www.ehituspenskarid.com/foorum/viewtopic.php?f=8&t=225

Read Full Post »

Ahju”keemia”.

Panen ka siia üles ühe kirja, kus seletasin hättasattunud kliendile ahju tõmbe probleeme lahti. Ehk on ka teistel sest abi.

Panen siis kirja oma mõtted asjast.

Mis on korstnatõmme. Tavaline füüsika. Soe õhk on külmast kergem ja tõuseb ülespoole. Jälgima peab ka seda, et niiske õhk on alati kuivast raskem (udu vajub alati maha. Miks? Sest ta on külm ja niiske).

Kui tuld teha, suvel ja sügisel, siis peabki jälgima neid tegureid.

Värske küttekolle on veel eriti kapriisne selliste asjade osas. Seismisel kivi ei kuiva. Täitsa kuiv kivi (sissekõetud kolle) võib sügiseks olla jälle niiske. Mitte küll nii, nagu uus kolle. Soovitatakse aga esimene tuli, peale pikka pausi, teha väiksem. Värske ahju tõttu tekib korstnasse väga kergesti “udu”. Selle korgi äralükkamine on päris raske. “Udu” korstnas kipub tekkima just siis, kui kõige vähem oodata. Küttekolle on juba peaaegu sisse köetud ja hakatakse kütma juba tugevamalt. Suurem soojus aga meelitab välja rohkem niiskust ja ongi jama (suits) majas.

Kuigi see teid kindlasti ei lohuta, aga just selle suve lõpul (suvel pole lihtsalt proovinud) oli ka mul probleeme pliita tõmbama hakkamisega. Reeglina on tõmme meeletu ja probleeme on haruarva. Aitas korra ventilaatoriga lisaõhu puhumisest ja niiskusepunn lendas korstnast välja. Kohe oli tõmbega kõik korras.

Tule tegemisel tuleks kasutada väga aktiivset tuld. Tugevalt kokkunutsutatud paber ei põle hästi ja tekitab põlemisel paksu valget suitsu. Suits aga on loll ja ei oska kuidagi teed korstnasse leida. Siinkohal tähendab sõna “loll” rasket ja vähekuuma suitsu. Kerge tugev paberileek seevastu on kuum (tähendab kerge) ja leiab tee palju paremini üles.

Kui suits ei taha korstnast (korstna puhastusluugist näha) lahkuda, siis ei saa ju olla probleem eespool. Viga ongi sealsamas üles minevas torus, kus füüsika ei hakka tegutsema. Vanasti tehtigi selle jaoks just korstna allaotsa tuli. Sellisel viisil sunniti korstnas õhk liikuma ülespoole. Tänapäeval sellist viisi soovitada ei saa, kuna sellise meetodiga võib süüdata korstnas oleva tahma. Tahm võis hakata põlema ka vanasti, aga siis ei pööratud pölengule nii suurt tähelepanu. Tänapäeval on olemas soojapuhurid ja föönid. Neid tulebki kasutada. Lõpptulemus sama ja ohutult saavutatud.

Nüüd kirjeldan täpselt olukorda, kus mu pliita hakkas suitsu sisse ajama ja kuidas ma käitusin.

Peale suve palus emme (ema on mul ammu surnud, nii kutsun ma oma naisut) teha mul tuli pliita alla. Lootsin parimat. Tegutsesin nagu tavaliselt. Tuli hakkaski kenasti põlema. Mõne minuti põlenud, hakkas leek kuidagi raugema. Näha oli, et kohe hakkab suitsu sisse ajama, kuna löörid olid saanud suitsu täis ja enam ei jaksanud tuli suitsu korstnas ülespoole pressida. jooksin ruttu pottsepabussi ja töin soojapuhuri. Toas oli juba veidi suitsu. Panin ventika vastu alumist õhuvõtu ava ja hoidsin seal. Tuli sai survega värsket õhku ja hakkas uue hooga põlema. Surve tagajärjel hakkas veidi rohkem pragude vahelt suitsu sisse ajama. Tuli aga kogus jõudu. Korstnasse suundus nüüd suurem kuumus. Kuumuse (kergem õhk) ja surve tagajärjel lükati külm (raske) suits korstna otsast välja. Nagu “kork” oli lükatud üle korstnaääre taastus tõmme momentaalselt.

Kord oli mul ühe uue ahju süütamisel täpselt sama probleem. Tahtsin siis teha tuld korstna puhastusavasse. Nagu ma puhastusluugi avasin, vajus märg suits mööda topõrandat laiali. Täpselt nagu oleks jooksnud välja vesi. Paks raske suits oli mööda põrandat laiali. Sinna korstnaauku polnud võimalik teha mingit tuld, kuna see oleks nagunii ära kustunud. Selle kogemuse juures tulingi mõttele kasutada soojapuhurit, mis osutuski effektiivsemaks.

Pottsepaautos on mul kaks erineva kujuga puhurit. Nii saab valida luugi kuju järgi puhuri. Näiteks tuhaluugist sisseuhumiseks on parem peenike ja piklik puhur. Tahmaluugist sissepuhumiseks on parem lame puhur.

Praegu ei oskagi rohkem lisada. Kui ainult minu plogis olev kütmisõpetuse tõlge. Muutsin seda veidi eestipärasemaks, kuna meerikamaal on mõned asjad teistmoodu. Neil näiteks tuharuum terve keldri kõrguses ja soovitus tuhka võtta oli iga 8 (kaheksa) aasta tagant. Meil ei lähe see mette. https://tulepesa.wordpress.com/2011/01/14/kuidas-ahju-oigesti-kutta/

Tervitustega

Peep

Read Full Post »

Kuidas ahju õigesti kütta.

Kiviahju tule tegemise õpetus

---

Version française
русская версия

Tule tegemise õpetus 2006… Marcus Flynn

Kiviahju tõhusus ja kasutusaeg sõltub paljuski selle kasutusviisist. 

Puud

Kuigi ahjumeistri tehnilised teadmised ja oskused on ahju ehitamisel äärmiselt olulised, sõltub tule põlemine ja üleüldine efektiivsus siiski eelkõige sellest, kes ahju kasutab.

Otsustavaks faktoriks on põletatavate puude niiskustase. Puid peaks enne põletamist laskma kuivada – ideaalis kaks aastat – ja neid tuleks varju all hoida, kuni nende niiskustase on alla 17%. (Niiskust mõõdetakse kaalus, kuna värskelt raiutud puud sisaldavad teadaolevalt 35-60% vett.)

Puude niiskustaseme küsimust ei ole võimalik alahinnata, kuna märgade puudega küttes on tuba ikka külm, samal ajal kui kuivade puudega küttes on tuba soe. 

Hästi kuivanud pöögihalud.

 

Ahjukütteks võib kasutada kõiki puuliike. Nii raskel kui ka kergel puidul on vastavalt kaalule umbes sama kütteväärtus, kuigi raske puit on tihedam.

Kanadas Lõuna-Quebecis põletatakse põhiliselt rasket puitu, samal ajal kui paplit peetakse kütteks kõlbmatuks. Põhja-Quebecis, kus ainsateks raske puidu esindajateks on pappel ja kask, on papli põletamine aga tavaline. Ukraina teatud piirkondades aga on vanades ahjudes põletatud haokubusid. 

Kirde-Ameerika põletuspuidu tihedus, kõige raskemast kõige kergemani:

• raudpuu
• hikkoripuu
• tamm
• suhkruvaher
• pöök
• kollane kask
• saar
• jalakas
• punane vaher
• lehis
• valge kask
• surmaputk
• pappel
• mänd
• kuusk
• palsaminulg

Kindlasti tuleks vältida vineeri, saepuruplaadi, survega töödeldud puidu, värviliste ajalehtede ja kartongi põletamist. Nende toodete valmistamisel kasutatud kemikaalidel võib olla ettearvamatu mõju ahju kestvusele ja keskkonnale. Näiteks värviliste ajalehtede tuhk sisaldab raskemetalle. Kui neid põletada, ei saa tuhka aeda laotamiseks kasutada.

Küttepuud peaksid olema õiges mõõdus. Väiksemaid oksakohaga pilpaid ja oksakesi võib kombineerida tugevate õigemõõduliste halgudega. Peaasi, et kõik oleks kuiv. Ka terve ahjutäie pilbaste ja okstega võib tule süüdata, kuid see põleb kiiremini ja annab väiksema soojuslaengu kui korralikud standardsuuruses halud. Kaks keskmist oksatuld (hommikul ja õhtul) annab umbes sama soojuslaengu kui üks suur standardsuuruses halgudega tuli.

Kolde võib juba ette küttepuudega täita. Siin on kuhjatud halud keskmise suurusega tule tarvis, mis on põlema süüdatud ülevalt alla.

 

Tuli

Tule ettevalmistamine.

Halgude koldesse kuhjamiseks on kaks vastandlikku meetodit. Traditsiooniliseks peetakse „alt üles“ meetodit, mille kohaselt pannakse kõige alla paber, seejärel tulehakatis ja kõige peale suured halud. Kui tuli on alla saadud, põleb leek jõuliselt ülespoole läbi puude.

„Ülevalt alla“ meetodi järgi pannakse suured halud kõige alla, väiksemad nende peale ja viimaks kõige otsa tulehakatis. Tuli pannakse põlema ülevalt ja see põleb vaikselt läbi puude allapoole. (Vaata: High Performance Masonry Heating)

„Ülevalt alla“ põlemisel ei läbi leegid kasvades haluhunnikut nagu „alt üles“ põlemise alguses ja ei tekita seega gaase, mis madala temperatuuri tõttu ära ei põle ja lihtsalt kaotsi lähevad. Selleks ajaks, kui tuli viimaks suurte halgudeni jõuab ja need gaase eritama hakkavad, peavad gaasid juba läbi korraliku suure tule minema, kus need ära põlevad.

Kuna „ülevalt alla“ põlemise puhul võtab tuli jõu kogumiseks kauem aega, on sellise tule süütamine ahjule tunduvalt väiksem kuumusšokk. „Ülevalt alla“ tule tegemine tuleb kõige paremini välja, kui koldele on võimalik pealt õhku anda.

	õhuvool alt		õhuvool pealt
a – peamine õhuvool, b – sekundaarne õhuvool

Kui juba kord süüdatud, peaks tuli lõpuni põlema. Puid juurde ei panda ja kolde ust võib avada vaid äärmisel tarvidusel. Kui ahju pidevalt töös hoitakse, hakkab kivimass peale küllastumist soojust kiiremini absorbeerima kui ta seda eluruumi edastada suudab. Sellisel juhul võib ahi kuumusstressist parandamatult kahjustada saada.

Põlemine peaks olema võimalikult kiire, keskmise tule puhul umbes kaks tundi. Kui viimased söed on kustunud, tuleb siiber kohe sulgeda. See suleb lõõrid ja takistab korstna tõmbel ahjust sooja välja viia. Põlemise lõpus võib siibri ka järk-järgult kinni lükata, vastavalt sellele, kui palju süsisid veel põleb. Siibril peaks olema 5%-ne turvaava, mis laseks pidevalt soojal veidi süsteemist välja imbuda. Siibri saab siis rahuliku südamega sulgeda teades, et kui mõni süsi veel ka hõõgub, tõmmatakse tekkinud gaasid lõõripidi välja, mitte ei lekitata eluruumi.

Kiviahi põletab puid kiirelt ja jõuliselt. Põletusprotsessi alguses peaks nii korstna siiber kui ka peamine tõmbeava pärani lahti olema. Kui tuli on korralikult põlema hakanud ja koldekivid soojaks läinud, tõuseb tule temperatuur 600 kraadini Celsiusi järgi, mis võimaldab juba sekundaarset põlemist.

Vaade koldesse poolteist tundi peale „ülevalt alla“ meetodil põlemise algust. Üleval esiplaanil on näha kolde silluse kuumuskindlatest plaatidest kaitsekilbid, taamal astmeline koldelagi (ehk peegel).

Selleks ajaks peaksid kõik tumedad tahmajäätmed juba põlenud ja kolde sisepind puhas olema. Kui kolle peale mõningast põlemist ikka veel must on, on midagi valesti tehtud.

Kui tuli juba hästi põleb, võib siibri osaliselt kinni lükata, kui on vaja läbi lõõride tõmmet vähendada. Leek peaks olema võimalikult hele ja kollane. Kui leek on tume- või purpurpunane, on tulel liiga vähe õhku ja siiber tuleks uuesti avada.

Hästi toidetud tuli.

 

„Ülevalt alla“ põlemine, tund peale süütamist.Sekundaarset põlemist on näha otse (tamme)haluhunniku kohal.
Sekundaarne põlemine – Läbiva tulega küpsetusahi (Video, 50 sek)

 

Üleval nähtud tuli, kui see on juba söeks põlenud.Praegu peaks korstnasiiber juba peaaegu kinni olema, umbes 10% vast veel avatud.

Peamine õhuvool

Põlemine Pyromasse’i ahjudes toimib pealmise õhuvoolu abil, mis siseneb koldesse tuharuumi ja kolde vahelise lisakäigu kaudu ja juhitakse 80 kraadise nurga all puudele.

Osad varasemad Pyromasse’i ahjud toimisid ka alumise õhuvoolu abil, mis jõudis üles läbi tuharesti ja läbis alt üles liikudes haluhunniku.

Tänaseks on aga jõutud üksmeelele, et pealmine õhuvool on eelistatavam. Alumine õhuvool tekitab liiga jõulise tule ja võib viia kolde sisepinna enneaegse lagunemiseni. Pealmine õhuvool toidab tuld, kuid ei sunni seda tagant. See annab just piisavalt õhku, et saavutada maksimaalselt hea jõudlus. Upo tuharuumi uks, millel on ka tõmbeavad, asub otse koldeluugi all ja ja laseb pealmisel õhul eluruumist ahju pääseda.

Pyromasse’i kasutatud Upo koldeluukidel on luugiraamis üks või kaks tõmbeava. Need lasevad koldesse sekundaarse õhuvoolu, mis möödub tõustes ja põlemata jäädes esimesest põlemisest, toites teist põlemist. Need tõmbeavad on võimalik sulgeda samal ajal kui siibri, kui tuli on kustunud. 

Peamise õhuvoolu deflektorid koldes.

Ahju võib tuld teha üks, kaks või isegi kolm korda päevas, olenevalt ilmast, kuigi regulaarselt kolm tuld päevas peetakse üleliigseks ja ebasoovitavaks. Reegel on, et kahe põlemise vahele peaks jääma vähemalt 5 tundi. Enamik ahjuomanikest leiab, et üks põlemiskord päevas on täiesti piisav. Ühe suure tule asemel võib päevas teha ka kaks keskmist tuld. Leebete ilmastikutingimuste korral võib tuld teha ka üle päeva.

Ükskõik mitu korda päevas tuld ka ei tehta, Pyromasse’i ahjuga ei kulu kunagi enam kui 45 kg puitu 24 tunni jooksul.

Kui tuli on juba süüdatud, ei tohi puid juurde panna ei põlemise keskel ega siis, kui puud on juba otsa saanud.

Korsten tuleks tuletegemiste vahel kinni hoida.

Kui ahi on kord juba soojaks köetud, tuleks teda ideaalis terve hooaja soojana hoida.

Kui ahi on külm, tuleks see enne suure tule süütamist väikese eeltulega üles soojendada. See vähendab vältimatu kuumašoki ohtu, mis paratamatult ahjus igakordse tule süütamisega kaasas käib.

Kunagi ei tohi külma ahju kohe suurt tuld teha.

Kunagi ei tohi tuld teha väljaspool hooaega, lihtsalt meeleolu loomiseks.

Tule süütaja peaks end ka ilmamuutustega kursis hoidma, eriti kui tegemist on pehme ilmaga, sest kui ahi on juba soe, jääb see tundideks või isegi päevadeks soojaks.

Iga kord, kui ahi põlemisprotsessi läbib, saab see kuumašoki. Kui ahju pidevalt kasutatakse, on see šokk väga minimaalne. Ideaalvariandis peaks ahju külmaperioodi alguses tule tegema ning seejärel seda kevadeni soojana hoidma. Kindlasti tuleks hoiduda „meeleolutuledest“ suveperioodil.

Kui ahju mõistlikult kasutada, peab see vastu terve inimea.

Ohutus

Kui siiber liiga vara kinni panna, võib suits eluruumidesse levida. Majas peaks olemas olema suitsu- ja süsinikmonoksiidi detektorid.

Põlemise ajal ei tohi koldeluuki kunagi lahti jätta. See alandab kolde temperatuuri, peatab sekundaarse põlemise ja muudab külgkanalid ja tekitab lõõrides pigi.

Ahju peale ei tohiks panna midagi põlevat, nagu riideid (kuivatamise eesmärgil näiteks), saapaid, sokke jne. Suure tõenäosusega need küll põlema ei lähe, aga tulega riskida ei tasu.

Põhja-Euroopas riputatakse tihti ahju kohale toru, mis on paralleelne ühe või mitme ahju küljega. Seda saab kasutada ahju lähedal riiete kuivatamiseks. Vaata: Valperkins

Hooldus

Kui ahi on ehitatud kõrgendatud vundamendile, mille tühja sisemust kasutatakse tuhahoidlana, tuleks seda vähemalt iga kaheksa aasta tagant puhastada, kuigi parem oleks seda teha kord aastas.

Ahjul peavad olema puhastusluugid, mis võimaldavad seda seespidiselt vaadelda ja puhastada. On võimalik, et lõõridesse ja ühenduskäikudesse koguneb lendtuhka, kuigi tõmme hoiab selle tavaliselt ära.

Kui õigesti tuld teha, ei teki korsta sisepinnale tahma. Siiski peab teda seaduse järgi iga-aastaselt puhastama. Samaaegselt kontrollitakse ka kogu korstna seisukorda.

Tõlge www.tulepesa.ee

---

Navigatsioon

---

Võta ühendust Pyromasse’iga

Read Full Post »

Miks mulle ei meeldi metallist küttekolle.

Aga vat sellepärast, et mul oli hulga aastaid selline.

Algul oli kõik kena. Sai ühe küttekehaga kütta kogu maja. Puid pidi võtma vähe ja üks igati ontlik küttekeha pidi olema. Reklaami järgi. Sai ka väga kerge vaevaga installeerida.

Kütteperiood hakkas. Polnud nagu häda midagi. Vaheuksi pidi kangesti lahti hoidma, et õhk liikuda saaks. Liikus siis kuidagi see õhk ja hoidis maja soojana.  Poole kütteperioodi pealt hakkas ahi suitsu sisse ajama. Ometi oli korstent luuaga kenasti puhastatud. Asja lähemalt uurides leidsin, et suits ei läinud enam vahelae juurest edasi. No mis sa teed?

Mina tegin uue “korstnaluua”. Raudkangile panin vinklist kidad külge. Sellega rammisin ummistuse lahti ja kraapisin kogu korstna puhtamaks.

Nüüd sai jälle kenasti kütta. Oli ju väljas -20 kraadi. Aga oh häda, sellega jamad veel ei lõppenud. Kraaperiga oli vast hõõrutud pigi ääred teravaks ja nad said kenasti tuld võtta. Tuli korstnapõleng. Korstnapõlengut ei tohi kustutada veega, see võib korstna lõhki lüüa. Peab lihtsalt kõiki tasandeid korralikult jälgima ja ootama, kuni pigi otsa saab. Pigi põleb väga suure kuumusega (üle 1000 kraadi) ja põlenud ollus paisub palju. Ka see võib korstnale viga teha.

Aeg läks ja naine hakkas mingit imelikku lõhna üle kaebama. Ikka tugevamaks läks lõhn ja oli juba aru saada, et see on pigi lõhn. Lõpuks hakkas pigi tuppa tilkuma. Oh seda naiste kisa siis, kui nende vastrenoveeritud toas pigi mööda seina alla jooksis!

Võtsin siis ette igatsorti meetmeid pigitumise ja pigi tilkumise vastu ja võitlesin korstnapõlengutega. Õnneks läks kõik hästi, aga peale neljandat põlengut ei pidanud närv enam vastu ja ma ehitasin omale kivist ahju. Sellest ajast olen pottsepandusest sõltuvuses.  Muidugi ei kütnud enam Bullerjani.

Võib ju arva/mõelda, et Bullerjan ongi paha-paha aga kamin ei ole. Tegelikult on nad üks ja sama asi, ainult välimus on erinev. Teaduslikult toimub mõlemis vaegpõlemine. Võib ju öelda, et mul oli vale korsten ja üleüldse ei oska ma kütta – tavatarbijad ju ongi sellised.  Ma pole siis veel teadnud ju pottsepandusest suurt midagi. Tänu oma uurimistele ja praktikale oskan ma nüüd teada. Algul on kõik nagu reklaamis. Kainenemine tuleb varem või hiljem ikka. Minul võttis kainenemine aega 4 aastat.

Vahe on ka soojuses, mida algul ei osanud tähele panna. Soe on kuidagi teravam ja kuivem. Bullerjan oli mul igaks juhuks veel hulga aastaid tavalise ahju kõrval. Ei kasutanud teda küll enam, aga välja oli viimata. Ükskord välja viskamise eel otsustasin veel korraks tule alla teha. Vat siis sain aru, et soojus on kiviahjust täiesti erinev. Silmadesse oleks nagu liiva raputatud. Lapsepõlves ütles ema selle kohta, et Unemati tuli külla.

Read Full Post »

Kuidas ahi seest välja näeb

Kindlasti on tekkinud osadel inimestel mõte, kuidas ahjutegu üldse välja näeb. Selleks nüüd väike seletus neile Memme ahju näol. 

Kõigepealt on vaja ahju koht ette valmistada. Ahi vajab korralikku vundamenti. Kui majas oli juba enne ahi, saab uue ahju vanale vundamendile ehitada. Selleks tuleb muidugi vana ahi välja “ilmavalguse kätte” viia. Ahju lõhkumisel tuleks teda kangesti niisutada, siis on vähem tolmu. Tegelikult on seda tolmu ikkagi piisavalt, et parem on tuba ennem tolmu kartvatest asjadest tühjaks teha. Ka ahju ehituse juures tekib väheke tolmu, kuigi lõigatakse vesilõikajaga. Nii et üks tolmutamine siis kõik. Aga mõelge, te saate omale uue ahju. Igatahes televiisori piltide järgi on igapäevane elu Kundas tolmusem, kui ahjuehitus.;)

Vajadusel on võimalik hoida ahjuehitus teisest toast eraldi. Nii ei pea muretsema koduse sisustuse pärast. Kõrvaloleval fotol käib ahjuehitus uues majas ja uueks ta jäi.



Kui vana ahi on välja visatud, tuleks korstnajalg üle vaadat. Ühtlasi  võib ka panna korstna sisese siibri. Nii saate omale ühe lisalõõri juurde.

Peale siibri panekut ja korstna paikamist näeb korstnajalg välja selline.

Nüüd saab asuda ahju põhja kallale. Seda tüüpi ahjudel on põhjas üks ringlõõr. Nii et ahju saab korstnajala suhtes mistahes pidi asetada.

Nagu näha, kasutatakse ahju sees tulekindlat villa. Sellega hoitakse ära välise kesta pargunemine.  Teadupärast paisub kivi soojendes ja sisemine osa soojeneb hulga rohkem ja kiiremini; tähendab ka paisub rohkem. Selleks ongi vaja vahele elastset osa.

Tule pesaks on kolle. Selle kujust ja ehitusest oleneb palju. Puud põlevad üheskoos paremini. Nad vajavad ökonoomseks põlemiseks piisavalt hapnikku ja hapniku juurdepääsuks ruumi.

Pildil olev kolle on alt kitsenev ja ribiline. Kitsenevas koldes vajuvad puud pidevalt õhuresti peale. Ribide vahelt pääseb õhk paremini mööda, pealolevatele puudele ligi.  Puud oma pesas, nagu laps memme süles.:)

Kusagil peab see ahi ka lõppema. Teatud piirides saab pererahva kõrgusesoovidega arvestada. Selle koha peal tuleb tuli keerata suunaga allapoole. Külgedel on laskuvad lõõrid, mis suunduvad alumisse ringlõõri.

Seejärel suletaks ahi pealt ja alata võib make-up.

 

Ahju saab viimistleda erinevalt. Siin läheb peale valge krohv ja ette plaadirida.

Nüüd peab selle teema ära lõpetama, kuna hakkab juba pealkirja teemast välja minema. Selline näeb siis ahi välja juba igapäevasele vaatajale.

Read Full Post »

Ahjumõtted

Teatud hetkedel on inimene küsimuse ees, millega kodu soojendada. Siis arutatakse läbi palju teadaolevaid variante. Valikuid on palju.

Mina soovitaks kivist küttekeha. Olen selle tee ise läbi “käinud”. Noore hakkaja mehena viskasin välja majast ahjud ja tegin keskkütte. Elasin hulga aastaid selle teadmisega, et nii on parim. Nüüd aga tuleb välja, et polegi. Ahjusoe on ikka palju parem ja hubasem. Ka ei soovita koduseks tulepesaks metallist asja. Soe on liiga terav ja lõpuks tulevad jamad korstnaga.

Ahi ei pea olema ilmtingimata punast värvi ja puhta vuugiga. Puhast vuuki ahju ehitada ei tahaks, kuna selle all kannatab natuke ahju kvaliteet. Oma ehituses nõuab ahi kivide panemist ka muul viisil, kui vuuk seda nõuab. Puhta vuugi puhul tuleb jälgida ikkagi vuugi joont ja ehituslikud iseärasused jäävad tahaplaanile.

Tulepesa on ahju juures üks tähtsamaid elemente. Seal ju muudetakse kütus soojaks. On väga tähtis, kuidas seda põletatakse. Mida kvaliteetsem on põlemine, seda rohkem saab sooja ja loodusesse läheb vähem heitgaase.

 Peale valmimist saab ahju krohvida mitmevärviliste segudega, plaatida, või katta loodusliku kiviga.

Ahju hubasuse suurendamiseks saab talle juurde ehitada soepingi (leso). See on lisa soojavaheti ja kena soe istekoht. Miks mitte ka pikutamise koht. Kõik oleneb leso pikkusest.

Ka saab ahjule lisada küpsetusahju. Küpsetusahi võib olla puhas (tuli ei käi läbi) või must (koldetuli käib läbi)

Panen veel näiteid, milline võib olla üks kodune tulepesa.

Selles artiklis olen kasutanud ka mõnda pilti minu meistri/õpetaja kollektsioonist. (Kapteniahi on meistri tehtud, graniitahi ja ümmargune ahi on minu selliajast.)

Read Full Post »

Otsid ahjumeistrit?

Tere!

Kas otsid ahjumeistrit; kedagi, kes oskaks sinu koju ehitada ilusa ahju või praktilise pliidi?

Mina olen Peep. Siia blogisse postitan oma erinevaid töid. Vaata ringi ja kui sulle mu töö meeldib, võta minuga ühendust. Loome koos just sinu kodule sobiva tule pesa!

50 92 790

info@tulepesa.ee  

 

TAGASI KODULEHELE www.tulepesa.ee

Read Full Post »